Musta pässiku (nn kasekäsn, ka chaga) tinktuur 100 ml

13,99

Kasekäsna tinktuur

Kirjeldus

Chaga

Eestis tuntuim raviseen on kasekäsn (Inonotus obliquus), mida tuntakse ka chaga’na. Pässiku ajaloolised juured on Siberis ja Venemaal, kus temaga on ravitud mitmeid (ka väga raskeid) haigusi vähemalt 17. sajandist saadik. Kasekäsna ajalugu ulatub aga palju varasemasse aega – leiud on koguni 5600 aastat vanad. Räägitakse, kuidas 12. sajandil tsaar Vladimir Monomahh ravis end kasekäsnaga terveks huulevähist. Kasekäsna on aastatuhandeid kasutatud ka Aasias.

 

Kasekäsn on neutraalse lõhna ja maitsega, võiks öelda, et peaaegu ilma lõhnata. Ta on võimas adaptogeen ja toonikum, mida on kasutatud tuhandeid aastaid suurteski kogustes ja pikki aegu ilma kõrvalnähtudeta. Viimase 40 aasta jooksul on tehtud üle 1600 teadusliku uuringu (sh dr Kirsi Kahloneni Helsingi ülikoolis tehtud uuring 1984. aastal, mis osutas kasekäsna viirus-, seene- ja vähivastastele omadustele).

Kuidas toimib

Chaga sisaldab erakordselt suuri koguseid superoksüdismutaasi (SOD), mis on organismile üks võimsamaid antioksüdante, B-grupi vitamiine ja proteiine. Ta tõstab tapjarakkude aktiivsust 300%, tugevdab immuunsüsteemi, võitleb haigustekitajate vastu ja on äärmiselt tugev antioksüdant. On tõestatud, et tšaagal on bakterite ja viiruste tegevust pärssiv ning põletikuvastane toime. Pässik sisaldab rohkelt beetaglükaane – polüsahhariide, mis stimuleerivad immuunsüsteemi tööd ja aitavad kehal n-ö adapteeruda. Seega on pässik võimas immuunsüsteemi parandaja ja vastupanuvõime tõstja, sisaldades ka suures koguses erinevaid mineraale, adaptogeenseid aineid, beetaglukaane, betuliinhapet.

Kuidas kasutada

NB! Ära kasuta pässikut koos antibiootikumide või soonesisese glükoosiga, kuna nad mõjuvad antagonistlikult ehk vastandlikult. Mõned inimesed võivad olla raviseentele ka allergilised.

 

allikas:http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/loodustohter-aasia-ja-siberi-raviseente-kasutamine-kogub-uha-enam-toetust

 

Must pässik (Inonotus obliquus) – moodustab suuri musti mügaraid elusatel kasetüvedel. Neil kivikõvadel ebakorrapärastel moodustistel ei näe seenele omaseid torukesi ega poore. Venemaal ja venelaste eeskujul ka Ameerika Ühendriikides hüütakse sellist mügarikku tšaagaks, ja tema peenestatud purust valmistatakse tervistava toimega mõrudat teed. Tee olevat hea seedimisele, maohaiguste vastu ja aitavat mõnikord ka vähktõve puhul. Seeneteadlastele olid pässikumügarad kaua suureks mõistatuseks. Et nendel eoseid ega muid levimisvahendeid ei teki, oli mügarate otstarve looduses arusaamatu. Siis leiti, et musta pässikuga tüvi murdub tormituules just mügara kohalt. Surnud tüvel lõhestub koor pikisuunas, ning tohu alla kasvavad tugevad seeneliistakud lükkavad selle tüvest pisut eemale. Tüve ja koore vahele tekib kitsas, kuid kõrge tühimik, milles arenevad seene liibunud viljakehad. Et nad jäävad koore varju, siis märkavad seeneteadlasedki neid kümneid kordi harvemini kui pässikut. Viljakehad on nii peente torukeste ja pooridega, et kogemusteta vaatleja ei oskagi neid pidada muuks kui pruuniks tohualuseks puukooreks. Viljakehad püsivad elusaina vaid mõne nädala, kuid annavad selle aja jooksul tohutu hulga pruunikaid eoseid. Koorealuses kitsas õõnsuses liigub õhk nagu korstnas või ventilatsioonilõõris ja kannab eosed kõrgele õhku. Talvel võib selliste püstsuunas lõhenenud koorega surnud kasetüvede puidul näha seene juba surnud ülipeente põiksete pooridega viljakehasid, kuid neid peab oskama otsida (soovitan appi võtta vähemalt viiekordse suurendusega luubi).

Allikas: http://www.loodusajakiri.ee/

 

Back to Top